16. 16. jaanuaril 2021 toimus Paide Muusika- ja Teatrimajas raamatu „Viidalepa vested“ esmaesitlus.

Viidalepa vested
Tiiu Saarist
2021

Raamat “Viidalepa vested” on Paides sirgunud maalikunstnik Ants Viidalepa mälestustest, mis  üllitati tema 100. sünniaastapäevaks.
Tekstid on salvestatud 1994. aasta kevadtalvel Viidalepa Tallinna ateljees ning kassettidelt kogu ulatuses digitaliseeritud ja paberile pandud aastail 2015–2020.
Saame esmakordselt teada, millest sai inspiratsiooni Viidalepa elutöö – maal “Paide laadad”.  Autor on ise öelnud, et idee oli jäädvustada lapsepõlve laadamälestused ajalukku.
Olen seda tööd teinud kindlasti algkooli kolmandast klassist peale, kirjutanud terve vihiku täie jutte Paide laatadest.

Kogumikus on isa Antsu õpetused – kaasavara kogu eluks pojale ja tütrele koos lustaka illustratsiooniga, mille autor on raamatute illustraator ja kunstnik Maria Viidalepp-Hugosson ning palju kaasatõmbavaid lugusid 1930ndate elust Paides.

Raamat koosneb 20 erinevast peatükist, illustreeritud kunstniku maalide, illustratsioonide ja fotodega tema perealbumist.

Raamat on liimköites õmmeldud kõvaköide, suurus170x240 mm, värviline, maht 176 lehekülge
Viidalepa vested raamatul on ajalooline väärtus, lugeda on kerge ja huvitav, mida kõike 30ndatel Paides ka ei toimunud.

Väljavõte raamatust lk 74

Paides ei tohtinud keegi teistest erineda. Seda kardeti. Sa pidid käituma nii, nagu see oli kombeks. Ei tohtinud niisama juhuslikult külla minna, nagu tänapäeval tehakse. Igaühel oli ju oma töö. Igaüks tuli hommikul tööle ja töötas pimedani. Tööaeg oli püha. Kui soovisid külla minna, siis tuli see kaua aega ette teatada. Minu isal ja paljudel meie pere tuttavatel oli külla minekuks visiitkuub. See ei olnud päris frakk, aga  selline “pääsusabaga”, mille all kanti musti või triibulisi pükse. Jalas pidid olema hästi läikima löödud mustad saapad. Kaelas kanti pikka raudhalli lipsu ja särk oli nn fatermörderi kraega. See oli kõrge krae, eest lahtiste nurkadega ja nurgad olid allapoole keeratud. Niimoodi pidi igaüks riides olema, kui ta kavatses külla minna. Teistsuguses rõivastuses ei olnud sa mingisugune külaline.

Paides oli veel rida selliseid asju, mida tuli rangelt jälgida kuni sinnamaani, et sa pidid olema sama paks kui üks keskmine eesti mees. Muidu sa lihtsalt ei andnud mehe mõõtu välja ja siis sind ei valitud mitte mingil juhul linnapeaks. Tean, et härra Purfeldti taheti linnapeaks valida. Ta elas meie lähedal. Kus ta koolis oli käinud, seda ma ei tea, aga ta oli väga huvitav vestluskaaslane ja minu arust oleks ta võinud olla kas doktor või professor. Minu aamamma meelest ta linnapeaks ei kõlvanud. Aamamma, kes elas meil, kantseldas mind ja oli meie majas A ja O, tundis ka poliitika vastu suurt huvi, kui mingid valimised olid tulemas, kas Riigikogu või linnapea omad, siis ei olnud temal aega magada – jooksis teine ööd ja päevad mööda linna ja ajas valimisasju. Kord tuli ta koju igavese kisaga, et nad kõik on seal hulluks läinud ja ei tea enam isegi, mida nad teevad. Tuli välja, et härra Purfeldti tahetakse linnapeaks valida. Siis keegi kodustest küsinud, mis temal härra Purfeldti vastu peaks olema – tuntud ja tark mees. Vanaema naeris selle jutu lihtsalt välja, sest mis linnapea ta on, liiga kõhn ja ei anna sedaviisi mitte kuidagi linnapea mõõtu välja. Siis aamamma leidis, et linnapea võiks ennemini olla üks käskjalgadest. Too oli selline parajalt priske mees. Aamamma oma sõbranna Lohvarti Annaga nimetasid teda iluideaaliks. Oli teine tõepoolest hästi turd mees ja sobivat palju rohkem. Kui ta ennast keerab, istub või astub, siis olevat temal üks väärikas olemine. Purfeldt olevat tolle käskjala kõrval armetu kõrend…

Raamatut saab tellida kirjastusest Akriibia, e-post: akriibia@akriibia.ee, tel 5289760